Slide AVALEHT KES MA OLEN? BLOGI POOD KONTAKT Võluhaldjas koht, kust võid leida oma ime AVALEHT KES MA OLEN? BLOGI POOD KONTAKT
menu
close

Reaalsus

Pole tarvis end arvata Loojast targemaks. Plaanida, kontrollida, arvestada, jaotada, võimutseda. Sa uinud, olles kindel oma emotsioonides, aga ärkad kildudes või üldse ei ärka. Pole vaja arvata, et tänu oma unikaalsusele ja teravusele Sa suudad Surma petta. See “eit vikatiga” kunagi kedagi pole haletsenud ja ta sõltumata Su arvamusest sülitab sugu, jõukuse, naha värvi, religioonile…
Pole vaja mängida Loojaga peitust. Ära ütle, et Sa pole kunagi andekas. Ära ütle, et Sa inimeseta elada ei saa. Elad ja isegi kauem, kui arvata oskad ja palju lõbusamalt õnne nautides. Öeldakse, et ei kuku. Kukud ja veel nii, et jääb meelde see eluke mülkas. Öeldakse, et ei eksi. Eksid ja nii, et upud pettumustesse. Ütled, et sõber Sulle nuga selga ei löö. Lööb ja nii, et käepidet näha ei jää. Öeldakse, et see pole võimalik. Nii võimalik, et südamest hakkad uskuma Kõrgematesse Jõududesse.
Pea meeles: Looja võtab kõige parema, et anda veelgi paremat. Aga võimalik ka, et seda kõige paremat polegi olnud, aga oli vaid Su lootus ja Looja viis minema Sulle mitte vajaliku inimese. Mis ka ei juhtuks elus täna, et kergelt pääsesid. Sest, kui isegi ütled: “Kõik, see ongi lõpp!”- ikka elad edasi ja lähed siis, kui üleval lubatakse.

Jaga seda postitust

Share on facebook
Share on print
Share on email

2 Thoughts on “Reaalsus

  1. Ongi väga loogiline: niisugune ongi elu. Ma mõtlen aegajalt ise ka nii sügavuti. Aga mitte alati . Alati ei jõua nii mõelda. Siis vajan puhkust. Kuid siiski tahaksin rohkem selliseid asju teada. Ent aega pole piisavalt. Peab ka muude asjadega tegelema. Ja jälle ikka puhkama

  2. Väga õige, et ei tasu Loojast targem olla, ära mängi Loojaga peitust. Pillelt väga targad ja õiged sõnad. Mina olen ka selle Looja vikati ees palju kordi olnud: kaks korda sekundiga täiesti pimedaks jäänud, kadus ka mõistus, kõige selle taastumisel nii ravi ajal kui hiljem tohutud mäluaugud, nägema hakkamisel ei tundnud kahjuks kedagi ära, osaliselt see taastus aga ikkagi jäid tohutud mäluaugud ,nüüd juba 22a. sellest möödas ja sellest kadunust infist tagasi polegi midagi tulnud, ilmselt enam ka ei tule. Kes teab milleks see võiks hea olla. Kolmel korral jäin paugupealt hetkega jalutuks pooleteise kuuviisi õpetati palehigis käima, saamata aru sel momendil, et aastakümneid oskasin käija ja mitte halvasti arvan ja nüüd õed näevad niipikka aega õpetada uuesti käima, mis nendel ka õnnestus. Sel momendil ei saanud ma asjale oma hiigelmures pihta aga hiljem tuli mure vähenemisel mulle meelde arstiürikutest loetud tõsiasi painavast küsimusest, et miks näevad õed nii tulist vaeva ja õpetavad tsüt et sundkorras mind kõndima. Mul ei tulnud mures, valus, alndustundes meelde sel hetkel loetud tõsiasi, et kahjuks kõiki sellised minusuguseid haigeid haiglas ei õpetatagi ei vabatahtlikult ei sunniviisiliselt käima, vaid eelnevalt arsti tähelepanekutest, ravikogemusest, teadmistest ja ainult arstidele õpetatavate märkide järgi on teatud näidustused kas positiivsed või negatiivsed. Positiivsete näidustuste puhul on põhjust ja mõtet haiget käima õpetada s.t. näha seda hiigel vaeva mõlemapoolt, sest ta hakkab raudselt käima ja negatiivsete testi näitude puhul pole mõtet kahjuks näha vaeva, sest haige ei hakka iial sel juhul enam kõndima. Kolmandal kui jäin maha jalutuks ka ootamatult, kadus ka mitmeks päevaks ka mälu. Ilmus ,mida veel mäletan meie majja üks mees. Kust ta tuli, kes ta oli ei mäleta tänaseni, kuid mäletan ta sõnu täpselt. Istus diivani äärel ja rääkis apsoluutselt kõike ei mäleta, aga mida mäletan oli , ta aitab mind uuesti jalgele saada seekord seni kuni elan, nii ta ütles. Mäletan, et kostsin, et mul pole raha tema teene kinnimaksmiseks, mida ta veel ütles küsimuse peale ei mäleta, aga soovis hiljuti minu poolt ostetud kirsipunane Mertzedes Bens. Mul oli küll kahju, aga seda ma talle ei ütelnud ainult mõtlesin sellest tol hetkel, et milleks jalutule enam auto ja andsin nõusoleku. Siis tuli tükk tühja maad, mis on jäänudki siiani tühjaks maaks. Ja see siis avastasin ennast äkki ühes suures maja teisel korrusel nagu hiljem selgus. Kuidas masin Leningraagi Piiterisse, kes ja kuidas ma sinna sattusin apsoluutne tühi maa kõik need kakskümmend kaks aastat. Mäletan veel esimest kohtumist minu selgeltnägijast ravitsejaga nagu hiljem selgus, et uksel kohtumisel teretas see daam Chuvaanova mind minu üllatuseks nimepidi ja juba teadis mis mul viga on. Müstika täielik. Etterutatuna pean ütlema, et koju tulin omal jalgadel, õnneks tänaseni ja karmi nõudmise ja käsupeale ,lähed koju ja hakkad inimesi ravima. Mul pidid need eeldused täielikult olema ja ma pidin veel sellepeale talle andma sõna, et ma ka seda teen. Kuid see ja palju muud vist on edaspidine teema, jutt, miks ka mitte pihtimus ja võib-olla nõu saamine milleski. Kuid ette tänades Raivo

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga